// ENGLISH BELOW //
Minu maailmareis, kui lubate, sai alguse Venemaalt. Esimesed töötoad oli mul au läbi viia St. Peterburis ja Moskvas. Olen Peterburis mõned korrad varem käinud ja tegin mõned töötoad ka nende esimesel rahvusvahelisel improteatrite festivalil RIIF eelmisel aastal, nii et see tundus alguseks üsna mõnusalt kodune paik. Moskvas olin esimest korda.
Peterburis peatusin üsna lühidalt ning kuna olin kodusest viimase hetke asjade kokku tõmbamisest üsna läbi, võtsin sealolekut ka üsna rahulikult. Elena ja Vitali olid mind kutsusunud tegema töötuba Stanislavskist Johnstone’ni ning kuigi mulle tundus ehk veidi üleolev sellise teemaga töötuba Venemaal välismaalasena anda, austasin nende valikut. Ja tundus, et nad olid selle üle lõpuks päris õnnelikud. Andsin töötoa lõpul märku, et oleksin tänulik, kui nad mulle hiljem ka selle osas tagasisidet saadaks ja olin väga rõõmus kui Vitali mulle mõni päev tagasi lausa kuue inimese kiidusõnad edastas! Kokku oli neid vist töötoas kolmteist, nii et midagi vist sai õigesti tehtud kui pea pooled võtsid aja, et nii positiivselt tagasisidestada :)
Moskvas olin pikemalt ning sain veidi rohkem võimalust ka kohalikega rääkida nii improst kui üldisest elust-olust. Kui see postitus siin rahuldab ehk peamise „kuidas Rahelil läheb“ küsimuste tulva, siis kindlasti on teemasid, mis Moskvas olles üles kerkisid ja millest eraldi hiljem pikemalt kirjutada tahan. Impro osas viisin seal läbi töötoa „Make more mistakes“ ning lisaks osalesin kohalikus esimeses Improv Generatoris. Viimase näol oli tegemist sündmusega, kus koolitajatel oli kuus tundi aega, et äsja kokku pandud trupile uus formaat selgeks õpetada (jah, nad laenasid selle idee Tildilt, mida nad külastasid kaks aastat tagasi ;)). Kuigi minu rühmas oli näiteks ka üks tüdruk, kes polnud kunagi varem improt teinud, õnnestus neil siiski päris korralik lühietendus lõpuks lavale tuua ja õpetajasüda oli neid vaadates tõeliselt uhke :)
Kuna olin Moskvas üle nädala, jõudsin sealset elu-olu ka veidi rohkem tunnetada. Peamine, mis jäi mitte ainult silma vaid ka jalgu, oli see, kui voolav nähtus on seal aeg. Ma arvan, et kogu sealveedetud aja jooksul ei olnud ühtegi sündmust, mis poleks alanud hilinemisega või kuhu inimesed poleks hilinenud. Ja see oli okei. Linn on suur, liiklus ettearvamatu.. Oma esimest töötuba tegema minnes lahkusin kodust kolm tundi varem. Erinevate asjaolude tõttu jõudsin kohale 15 minutit enne töötoa algust (mu retk sisaldas muuhulgas tundi aega taksosõitu). Ka seda ei pandud pahaks kui inimesed teadlikult lihtsalt millegi alguse üle lasid. Ju neil siis oli midagi muud vaja teha. Ma ei teadnud, et minu sees on peidus sisemine sakslane aga pidev arusaamatus selles osas, kas aega on palju või vähe tegi mind siiski veidi närviliseks. Samas meenutasid mõlemad linnad kui harjunud me oleme Eestis asjade kättesaadavusega ja kuidas suurlinnas on väga okei sõita sündmuse toimumiskohta või järelpeole või lihtsalt kellegagi kokku saama tund aega. Tallinnas jääb inimestel tihti kuhugi minemata, sest see tundub niiiiiiii kaugel olema (ehk sinna minek võtab aega üle 20 min).
Teine asi, mida muidugi mainimata ei saa jätta on äärmused.. see on ju siiski üks suur linn. Kasvõi improst rääkides õnnestus mul näha nii improbattle’it, milles esikohal oli vali ja pealiskaudne (nii palju kui mul mõista õnnestus) sõnahuumor kui skaala teises otsas olevat sedasama Improv Generatorit, mille peamine eesmärk oli lähendada kogukonda ning tuua kokku igasuguse improkogemusega inimesi lihtsalt koosveedetud aega nautima. Ning et linn on suur, siis jäi mulje, et inimesed, kes kummastki üritusest osa võtsid, ei pruukinud teise toimumisest midagi teadagi.. Improkogukondade omavaheline suhtlemine on üldse üks neid teemasid, millel tahan läbi oma reisi silma peal hoida ja aru saada, et kuidas need asjad siis toimivad.. või ei toimi.
Nii Peterburi kui Moskva külastust ühendas kindlasti külalislahkus, millega mind vastu võeti igal pool, nii et loodan rõõmuga mõlemat linna peatselt uuesti külastada. Aitäh Elena, Vitali, Dina, Josh, Camila, Jura, Frances ja Nadja mind kutsumast ja võõrustamast!
Asun nüüd aga tuhandeid pilte sorteerima, et järgmine postitus mu sõnu veidi visuaalselt täiendaks. Ja luban ausõna varsti jälle kirjutada :)
R:)
—
My world-tour (if you allow me to be so bold) started from Russia and I had the honour to give my first workshops in St. Petersburg and Moscow. I’ve been to St. Petersburg a few times before and I also did a few workshops at their first international improv festival (RIIF) last year so it felt like a homey place to start at. I hadn’t been to Moscow before.
I stayed in St. Petersburg quite shortly and as I was a bit tired from wrapping up things in Estonia at the last minute I took my stay there quite calmly. Elena and Vitaly had invited me to give my workshop “From Stanislavski to Johnstone” and even though I felt a bit arrogant doing such a workshop in Russia as a foreigner, I honoured their choice. And it felt they were quite happy about it in the end. When I finished my workshop I told them I’d be happy if any of them would write a testimonial based on my work and I was astonished when Vitali sent me a few days ago some really positive feedback from six people! I think there were 13 of them in the workshop all in all, so I guess I did something right if so many of them took time to say good things about it :)
I spent a bit more time in Moscow and got more chances to talk with local people about improv but also life in general. If this post should satisfy the most urgent questions of “how is Rahel doing” then there’s a number of topics that came up in Moscow that I still want to write about later in more depth. Speaking about improv, I had the honour to do my workshop “Make more mistakes” and also participated in the first local Improv Generator. The latter one was an event where teachers had 6 hours to teach a new format to the group that was put together on spot (yes they loaned the idea from Tilt, where they participated two years ago ;)). And even though for example in my group there was also a girl who knew nothing about improv before, these six hours I was very proud to witness them bring a solid short long-form on the stage after the rehearsals :)
As I was in Moscow for more than a week, I also got a bit more accustomed to the local life. One of the main things I noticed was how fluid the time there is. I don’t think that during the time I was there I was in a single event that didn’t begin late or where people weren’t late to. And it was okay. The city is big, traffic unpredictable.. When I went to give my first workshop I left the place where I was staying at the time 3 hours earlier. Because of different circumstances, I arrived 15 minutes before my workshop (the trip included an hour in a taxi). Also, it wasn’t much of a big deal if people didn’t show up for the beginning of the event. They obviously had better things to do. I didn’t know before that I have an inner German in me but constant confusion about if I have a lot or little time in my hands made me a bit edgy. Both cities also reminded me how accustomed we are in Estonia of having things really next to us and how normal it is in a big city to spend an hour commuting to the venue of the event or afterparty or just to meet with someone. Some things are left undone in Tallinn just because they feel to be happening too far from us (and that means it takes more than 20 min to get there..)
Another thing that one can’t miss to mention were extremes.. after all, it is a big city. Take improv for example. Just a few days apart I got to see a local improv battle that focused heavily on loud and superficial (as much as I could understand) verbal humour but also the previously mentioned Improv Generator, which prime focus was on bringing the community together and making people with various improv background just enjoy the time spent together. And as the city is big I’m not sure people participating in one event even knew the other was happening.. Anyway, how improv communities work (or don’t) in different places is also a topic I very much want to keep my eye on while travelling.
Both visits to St. Petersburg and Moscow were definitely also defined by extreme hospitality that I was welcomed with everywhere so I’m already waiting for a chance to visit those cities again. Thank you so much Elena, Vitaly, Dina, Josh, Camila, Yura, Frances and Nadja for inviting and hosting me!
I’m now going to go through the thousand pictures I made in Russia so that my next post would give more visual context to my travelling in Russia. And I do promise to write soon again! :)
R:)