Kuidas müüa maha ükssarvikut?

Ühel märtsikuu päeval asusin lahendama keerulist ülesannet. Minu eesmärgiks oli leida hulk inimesi, kes üksteist ei tundnud. Me elame siiski Eestis, onju… Lisatingimuseks oli see, et nad võiks varasemalt teatriga olla mitte kokku puutunud ning neil võiks kõigil olla üks ühine vaba aeg. Pean siinkohal tänama kõiki oma sõpru, kes mulle selle väljakutse ellu viimisel toeks olid, sest üksi ma sellega ilmselt sellega poleks hakkama saanud.

Üks lisatingimus oli veel. Kõik need inimesed pidid olema valmis osalema minu improteatripõhises meeskonnakoolituses. Olen seda koolitust teinud varem seltskondadega, kes on omavahel juba keskmiselt hästi tuttavad, ning mulle torkas pähe idee, panna see koolitus proovile inimeste hulgas, kes üksteist ei tea. Esimene eesmärk õnnestus 95%. Koolitusele tulnutest teadsid vaid kaks inimest üksteist ka varem. Koosviibimise algus oli keskmiselt eestlaslik. Mõned julgemad võtsid jutu üles, teised istusid vaikselt oma toolil, oodates viisakalt algust.

Peamiseks improteatri meetodiks on mängud. Tegemist on lihtsate ülesannetega, mida on lõbus lahendada. Üks põhjus, miks see meetod nii hästi töötab ongi ilmselt selles, et see paneb inimesi keskenduma pigem omavahelisele suhtlusele kui käsitletavale probleemile endale. Näiteks antud juhul otsustasid kokkutulnud võtta ühiselt omale eesmärgiks ühe ükssarviku maha müümise. Et tegemist on mütoloogilise olendiga, ei võtnud keegi seda just elu või surma küsimusena. Ent see võimaldas pöörata tähelepanu probleemilt endalt omavahelisele suhtlusele ning ajapikku sai läbi tegevuse selgemaks, et koostöös on ükspuha milline ülesanne kergemini lahendatav kui üksi. Kindlasti pakkus see koolitus kõigile osalejatele ka võimalust astuda veidi välja oma mugavusstsoonist, kuid seda siiski turvalises keskkonnas.

Koolituseks planeeritud kolm tundi möödus kiirelt. Võõrastest olid saanud julgelt omavahel suhtlevad tuttavad ning koolituse lõpuks tõdeti, et areng oli olnud ootamatult kiire. Kui ametlik osa läbi sai, jäid enamik veel omavahel juttu ajama ning lõpuks otsustati üheskoos edasi lõunale minna. Naljaga pooleks võib öelda, et viimased inimesed Eestis, kes veel varem üksteist ei tundnud, said vist nüüd sõbraks tehtud :)

Lühikest ülevaadet toimunust näete siit:

Mis värk selle improteatriga siis ikka on?

Pilt Improgrupp Jaa! etenduselt "Kamaimpro" Kamahouse'is 23.02.2015

Pilt Improgrupp Jaa! etenduselt “Kamaimpro” Kamahouse’is 23.01.2015

Improteater on Eestis veel suhteliselt uus nähtus. Olen kohanud selle kohta erinevaid võõrastavaid arvamusi – küll kardetakse, et publik on sunnitud tegema ebameeldivaid asju, küll leitakse, et sedasorti teatrit võib igaüks harjutamata laval teha ning mõned arvavad, et tegemist on kahtlase usukultusega. See-eest neilt, kes on esimest korda improt vaatama tulnud, kuuleb enamasti teistsuguseid reaktsioone. Ma usun, et iga improtaja on kuulnud mõnelt sõbralt pärast etendust lauseid nagu: “Kuule, aga see oli ju väga lahe!”, “Kuule, räägi nüüd ausalt ära, kui palju teil seal ikka improviseeritud oli?” või “Tead, ma siin mõtlesin, ma tahaks ka seda proovida..”.

Häid ja halbu etendusi leidub igas teatris ning kindlasti sõltub palju ka inimese isiklikust maitsest. Üks asi on aga kindel – iga improviseeritud etendus on ainukordne ning sünnib ainult selles hetkes just nende näitlejate ja publiku koostöös. Väga raske on kellelegi eelnevalt selgitada, mida ta vaatama tuleb, sest näitlejad ei tea seda päris täpselt isegi. Kuigi ka klassikalises teatris on iga etendus ainukordne, teeb ainult improvisatsioonile toetumine need etendused palju haavatavamaks. Palju on kaotada, kuid veel rohkem on võita. Aga praktika näitab, et kohapeal sündivale loole elab enamasti ka alguses skeptiliselt asja vaadanud publik lõpuks tuliselt kaasa.

Ahsoo… ei, verd ei pritsita ja publikut sündusetuid asju tegema ei sunnita. Aga võib juhtuda, et nalja saab :)